Raamat “Asjadest lahtilaskmise kunst”

Mulle meeldivad raamatud, mis annavad mulle midagi uut ja huvitavat. Seekord siis jõudis mu kätte Kaisa Lattu raamat “Asjadest lahtilaskmise kunst”, mis räägib minimalistlikust eluviisist – kuidas vähem tarbida ja omada. Toon teieni autori mõtted, mis on ka minu jaoks olulised ja mida järgides tulekski enda elu elada. See ei tähenda midagi äärmuslikku aga äkki saate mõtteid, mida ka enda elus kasutama hakata!

Minimalism on eluviis, milles tuleks kasutada kergemaid teid ja vähem asju, et luua maksimaalne tulemus. See on teekond, mis tähendab kõigest ebaolulisest lahtilaskmist ja vaid olulisemale enda elus ruumi teha. Oma ja osta vähem ning koge elus rohkem!

Tunnen ise pidevalt, et asjad ahistavad mind. Näiteks ei meeldi mulle kohe üldse, kui näiteks elutoas-köögis on liiga palju asju silmale nähtavalt, et kui kummutil või köögikapil on asjad, mis tegelikult sinna ei kuulu, maas vedelevad laste mänguasjad, nurgas seisavad sahvrisse viimist ootavad asjad. Kõik selline silmnähtav pudi-padi ajab mind närvi ja muudab mu ärevaks, mis lõppeb muidugi korrastamise ja koristamisega, aga siis ma tunnengi, et ma pean asjadest lahti saama ja neid ära viskama/andma. Tunnen, et mida vähem on meil kodus asju, seda lihtsam on kodu korras hoida, seda vähem peab koristama ja seda vähem olen ma närviline. Kes veel nii tunneb? Seega ongi meil kodus suhteliselt vähe mööblit ja üldse asju, et niiöelda polekski ruumi, kuhu asju ladustada.

Räägime ostmisest! Mu õde õpetas mulle kunagi sellise põhimõtte, et kui sa tõesti midagi väga tahad endale osta, siis “sleep on it” ehk jäta esialgu ostmata ja kui järgmisel päeval see asi ikka kummitab peas, siis mine osta ära. Olen seda asju soetades meeles pidanud ja nii ka teinud. Samas ei osta ma ka kunagi midagi väga kallist (mõtlen eelkõige riideid ja jalanõusid) ja seega pigem vajalikku ja tõesti asju, mida kasutan ja kannan. Mu käsi ausalt ei küündi ostma 100-euroseid teksaseid või mõttetuid ühe-õhtu-kleite, sest ma olen praktilise mõtlemisega. “Mis siis, kui näiteks lastega kuskil külas olles mingi õnnetuse läbi tuleb uutele teksastele vildikaplekk, mis enam maha ei tule?”, “Millal ma veel pärast seda ühte peoõhtut selle kleidi selga panen?” – minu peas käivad enne ostu tegemist praktilised küsimused. Riideid ostes mõtlen tihti “Kas saan seda riideeset ka tööl kanda?” küsimuse üle. Tihti ostan riideid üldse teiseringipoodidest ja olen ka selle üle uhke, kui saan täiesti korralikud teksad 3.80 eest. Pigem on mul just siis kahju, kui neile mingi plekk peaks peale tulema :D

Asjad on kasutamiseks! Etiketi õpetajast on meelde jäänud mõte, et kui omad kristallpokaale, siis joo nendest kasvõi igal õhtul. Mis rõõmu need pakuvad, kui lihtsalt vitriinkapil seisavad. Asjad on kasutamiseks. Mis siis, kui need katki lähevad! Ka KonMari põhimõtte juures oli sama mõte nende nn koduriietega – kandke ka kodus teile rõõmu pakkuvaid riideid ehk neid, mida kannaksid ka kodust lahkudes teiste silme all. Pigem kanna riided ribadeks, kui et hoiad neid kapis ja nimetad neid “linnariideteks”. Siinkohal tuleb kohe meelde see, et laste puhul kasutatakse tihti sõna “linnariided”. Ehk siis need, mida vanema mõistes muidu selga ei panda, vaid linna minekuks. Minu lastel neid ei ole. Erkil on olemas näiteks paar teksapükse, mida kannab ta tõesti vaid siis, kui oleme kuskile sünnipäevale, linna või muusse viisakamasse kohta minemas ning kuhu vabaajariietes ei ole sobilik minna. Loomulikult on tal ka ka mõni triiksärk ja Ellil paar pidulikumat kleiti aga ma ei hoia lastele eraldi niiöelda linnariideid või -jalanõusid, et mida muus olukorras selga panna ei tohi. Ega kodus ju laps niikuinii triiksärgiga ega peokleidiga ringi ei jookse. Lastel on samas olemas mõlemal ka korralik jope, millega kodushoovis ringi ei joosta ja millega saab siis “linna” minna aga ma tõesti lasen lapsel olla laps ja mässata ja teha. Samuti õpetan neid oma asjadest loomulikult lugu pidama ja neid väärtustama aga sellest olenemata ma ei pahanda nendega ega ole ise pettunud, kui näiteks pluus mustaks saab või plekk peale tuleb. Selleks on ju mul sapiseep, käed ja õnneks ka pesumasin.

“Oma vähem, mitte ära organiseeri rohkem!”
/Kaisa Lattu/

Kodu ei ole ladu! Ärge kuhjake enda kodus olevaid kappe, riiuleid ja muid panipaikasid asju täis. Teil ei ole tõesti vaja neid kuut voodipesukomplekti, 20 käterätikut, riideid, mida salenemise puhul alles hoiate, ulmelist kuivainete või puhastusvahendite varu. Mu vanaisa on selline, kes hoiab asju alati “igaks juhuks alles”, sest “äkki läheb kunagi tarvis”. Kui läheb tarvis, siis minge ostke see endale! Hoidke kodus alles võimalikult vähe asju ja neid, mida reaalselt kasutate! Mul on tõesti “haigus” asju ära visata ja alatihti Toomas kurjustab minuga, et ma viskasin jälle midagi ära! Aga mida pole siiani vaja läinud, siis ei lähe seda ka edaspidi vaja. Ja kui läheb, siis muretsen sellepärast siis!

“Me ei vaja rohkem ruumi, vaid vajame vähem asju!”
/Kaisa Lattu/

Kõigil on koguaeg kiire! Nagu autor ütleb, et kui kellelgi on kiire, siis istugu maha ja oodaku, kuni kiire üle läheb! Aeg ei jää kunagi seisma ja meil ei teki päeva rohkem tunde või minuteid. Kui teil on koguaeg kiire või millegagi tegelemiseks jääb ajast puudu, siis tuleb see aeg lihtsalt võtta. Pange prioriteedid paika ja leidke vajaliku jaoks aega, kui see teile ka tõsiselt rõõmu teeb ja te seda teha tahate. Muul juhul öelge asjale EI ja ärge kulutage enda energiat asjale, mis teile midagi ei anna. Ja kui teil on vaja enda päeva rohkem aega juurde teha, siis lugege mu varajase ärkamise postitust – ehk saate motivatsiooni olulised ja hingelähedased asjad varajasse hommikusse lükata – siis on küll aega!

Elu sotsiaalmeedias! Viltu vaadatakse inimestele, kellel pole Facebooki. Ma ei tea küll miks! Arvatakse, et kui sind pole Facebookis, siis sind pole olemas, aga ma arvan, et see just annab päris palju inimesele juurde, kui ta ei ole sotsiaalmeedias nii tegus kui teised, ja ei jaga terve maailmaga enda elu privaatasju. Kuna aga mina pean blogi ja seega haldan sellega seoses nii blogi Facebooki lehte kui ka igapäevaselt olen pildis Instagramis, siis mina endale seda lubada ei saa, et sotsiaalmeedias ei figureeri. Küll aga olen ma uue aasta puhul võtnud endale väljakutse tühjendada enda Facebooki sõbralist minimaalse arvu peale (137lt 74le), samas kustutasin telefonist Facebooki Messengeri rakenduse ja kasutan Facebooki äppi töövälisel ajal vaid siis, kui tõesti midagi blogiga seonduvat on vaja telefoni kaudu teha. Mul ei ole juba pea aasta aega Messengeri teavitused sees olnud ja seega nägin alati sissetulevaid kirju vaid siis, kui äpi ise avasin aga tundsin nüüd aasta lõpus, et see kuidagi kontrollib nagu mu elu. Koguaeg on vajadus telefon kätte võtta, nagu ootaks iga kord ekraanilukku maha võttes lotovõitu. Kas teadsite, et sellisele asjale on eraldi kohe mõiste – nomofoobia? Telefonita jäämise hirm.

“Parim kingitus on aeg ja tähelepanu!”
/Kaisa Lattu/

Et üldse telefon ei saavutaks kontrolli meie elus, peab selleks ise teadlikult kohal olema. Tõmbasin telefoni äpi Quility time, kuna mulle lihtsalt pakkus huvi, mitu korda päeva jooksul ma telefonilukku maha võtan ja kui kaua ma päevas telefoni kasutan. Hea enda jälgimiseks ja kontrollimiseks. Olen maha võtnud ka kõikvõimalikud teavitushelid – sees on vaid telefonihelin (kuna esialgselt selleks ju telefon loodud on) ja WhatsApp teavitusheli (kuna selle kaudu suhtleme Toomasega ja tõesti see suhtlus on mulle kõige olulisem).

Samas on väga oluline igakuiselt tühjendada ka oma telefoni kõiksugustest asjadest, mis sinna on kuu jooksul kogunenud. Mina olen üritanud iga kuu alguses eelmise kuu pildid ja failid ära kustutada ja arvutisse tõmmata, kui neid peaks vaja minema. Oluline on aga ka arvutisse ümber kandes asjad ära sorteerida ja alles jätta vaid vajalikud, mitte lihtsalt kogu kupatus ühest kohast teise tõmmata. Siinkohal võiksin aga sellel teemal hoopis pikemalt rääkida aga sellest teine kord!

“Asjadest lahti laskmine on väga raske,
aga nendest vaba olemine nii ilus!”
/Kaisa Lattu/

Raamat “Nututa kasvatus”

Kuna olin varem läbi lugenud Elizabeth Pantley raamatu “Nututa uni” ja sain sellest väga palju abi, siis otsustasin ka tema teise raamatu läbi lugeda. Sain ka siit samuti väga palju häid nippe ja teadmisi! Samas tundsin ka heameelt, kuna osasid asju olin juba enda kasvatuspõhimõtete juures kasutanud ja need tõesti toimivad. Panen siia alla enda jaoks olulisemad, mida ise juba kasutan ja mida peaksin edaspidi kasutusele võtma.

  1. Koostöömängud. Pöörake teatud üleanded, mis lapsele ei pruugi olla meelt mööda, mänguks. Esitage enda korraldus näiteks mänguasjad üles korjata mänguks – “Vaatame, kes saab kõige rohkem mänguasju kasti!”. Olge lapsele nendes mängudes kaaslaseks!
  2. Pange asjad rääkima! Looge endale niiöelda tehisabi. Näiteks enda käsi või mingi ese, mis on lapsele nagu sõbra eest, kes räägib teise häälega. Kui laps näiteks ei taha riidesse panna, siis võtke see abivahend endale appi ja vaadake, kuidas laps kohe rõõmsamini läbi mängu enda ülesande täidab.
  3. Pange kujutlusvõime tööle! Lapsel võib mõnikord igav olla ja sellest ka virilaks ja ja jonnivaks muutuda. Mõelge lapsele mingi huvitab ja tegevustpakkuv mäng välja. Näiteks tahate mängutoast ilma jututa lapse autosse saada. Paku välja näiteks, et loete ära, mitu sammu saate lugeda, et autoni jõuda.
  4. Laulge, jutustage mõni lugu, mängige narri! Ärge mõelge, et lapsele suvalise isemõeldud laulu ettelaulmiseks peaks olema teil super lauluhääl ja imeline luuleoskus. Samuti ei pea jutustamiseks ja teatri tegemiseks olema eriline kirjanikuanne või näitlemisoskus. Pange muusikasse ja sõnadesse kõik, mis pähe tuleb, ja laps imestab pigem just vanema mängulisuse ja teatraalsuse üle.
  5. “5-3-1, minek!” Selle nipi põhimõte on anda lapsele eelnevalt märku, kui palju on mingi teatud tegevuse lõpetamiseks aega jäänud. Mina õppisin seda enda õe pealt, kui ükskord mängutoas olime. Ta näitas poisile käte peal sõrmedega, et “Robin, 5 minutit veel, siis lähme!”. Robin näitas oma sõrmede peal vastu, et kas nii palju veel jäänud, ja niimoodi nad teatud aja möödudes andsid teineteisele märku, et kaua veel mängimiseks aega on. Ega ju tegelikult õde aega ei võtnud, vaid näitas lihtsalt, et 4, 3, 2, 1 ja lähme. See toimis väga hästi ja sellepärast võtsin ka mina selle kasutusele. Mitte et Erkiga oleks kunagi olnud probleemi mängutoast lahkuda aga sellest kujunes pigem selline teatamise mäng, kus Erki õppis ka numbrite lugemise sõrmede peal ära. Nüüd kasutan seda nippi juba harjumisest ja samas ka hea väiksemale lapsele seda sisse harjutada. Kes veel nii teeb?
  6. Silmast silma vestlused! Ärge andke lapsele ülesandeid ja õpetussõnu näiteks teisest toast või talle otsa vaatamata. Olen palju Toomasele seda meelde tuletanud, et kui tahad, et laps kuulaks ja saaks aru, siis “lasku tema tasandile”. Näiteks, kui kodus on mingi istumine ja lapsed on ülemeelikud (näiteks hüppavad diivanil), siis selle asemel, et talle köögist hõisata “Ära hüppa diivanil!”, tuleks laps eemalda seltskonnast, et oleksite kahekesi, ja sõna otseses mõttes laskuda tema tasandile – kükitada ja vaadata talle silma ning rääkida enda jutt talle siis ära.
  7. Kasutage jaatust. Nagu meeste puhul, siis ka laste puhul on mõttetu kasutada sõnu “Ei!”, “Ära tee!”, “Lõpeta!”. Need on nagu võitlussõnad, mida kasutades, ei kuule ega mõista laps ega mees enam sellele järgnevat. Muutke enda ütlused jaatavaks. Selline kõne aitab ka kaasa positiivsete suhtlemisoskuste kujundamisele.
  8. Mõtete kõrvalejuhtimine ja ümbersuunamine. Kasutan seda tehnikat teadlikult Elli puhul põhimõtteliselt iga päev. Ta hakkab alati lasteaiast koju sõites vigisema ja vinguma, ma ei tea miks, ja sel hetkel üritan mingit mängu mängida ja tema tähelepanu mujale suunata. Samas on meil näiteks viimasel ajal probleem autoga sõites selline, et üks tahab muusikat kuulata, teine mitte. Panen muusika hoopiski kinni (pole juba 2 nädalat raadiot autos käima pannud) ja mängime mängu “Mitut punast autot keegi näeb?” või küsin suvalisi küsimusi – “Mida lasteaias sõite?”, “Mida te täna unes nägite?” või “Mis muffinite sisse käib?”. Laste tähelepanu probleemilt on kohe eemale suunatud ja siis on nad keskendunud hoopis meie mängule ja suhtlusele.
  9. Perereeglid = rahu võti. Pere keskis peaks olema kehtestatud ja loodud reeglid, mis käivad kõikide kohta. Et lapsed seda paremini mõistaksid, võiks see olla piltide näol kodus seinal. Olen seda nippi näinud mitmes blogis ja paljudest kohtadest on võimalik neid liste tasuta ka välja printida.
  10. Rääkige lühidalt ja selgelt. Mida vähem ütlete, seda rohkem kuulatakse, mõistetakse ja jäetakse meelde! Ärge laskuge üksikasjadesse ja rääkige vaid olulist – ärge pidage loengut!
  11. Mõlge, öelge ja tehke ära! Põhjus, miks lapsed mõnikord vanemat ei kuula, seisneb selles, et vanemad korrutavad üht ja sama nõuet mitmeid kordi, kuni lõpuks plahvatatakse ja antakse alla. Näiteks, kui palute lapsel end riide panna, ise aga hakkate midagi muud sama aeg tegema, lõpuks vaatate, et ikkagi laps pole end riide pannud. Mõelge enda soov hästi läbi, esitage see selgelt ja konkreetselt, jääge soovi täitmisele kindlaks ja jätkake järjekindlalt nõudmise esitamist.
  12. Igapäevaharjumused. Looge lastele teatud harjumused ja rutiinid. Näiteks on meie harjumuseks lasteaiapäeval aiast koju jõudes see, et enne kella kuute (Erki õpetasin, et seinakellal peab olema I täht) ei pane me televiisorit käima. Veel on harjumuseks enne voodisse minekut mõlemal lapsel oma lühike tudumultikas ära vaadata. Pärast seda lähevad nad vannituppa ja sealt ilusti ilma jonnita trepist üles magamistuppa. Igapäevaharjumuseks olen näiteks ka lastele õpetanud, et nad ise pööravad mustad riided õiget pidi ja viivad mustapesukasti. Ka see, et magama minnes on oma toa põrand mänguasjadest tühi – Elli käib ja korjab neid mänguasju ilma meelde tuletamiseta, sest kõik nukud ja loomad peavad ju ka tuttu saama – see on nii armas. Eks neid harjumusi on veel mitmeid ja mitmeid. Jagage mulle kommentaarides ka enda laste harjumusi, mida võiks ise ka proovida!
  13. Aeg maha! See on nii tavaline ja tuntud kasvatusmeetodi nipp, kuid see tuleks enda pere keskel ühtseks reegliks nimetada. Miks, millal ja kuidas siis käituda? Aja mahavõtmise mõte seisneb selles, et see katkestab lapse negatiivse käitumise, eemaldab ta probleemist või olukorrast ja laseb tal maha rahuneda ja siis asi selgeks rääkida ja arutada. See ei ole mõeldud karistamiseks! Peate ise aga lapsele lühidalt ja konkreetselt märku andma, miks aeg maha võetakse, ärge noomige ega riielge, vaid õpetage ja tehke seda lühidalt. Siis peaks laps istuma või olema kokkulepitud aeg-maha-kohas (meil on selleks trepi esimene aste) ja kui laps on lõpetanud jonnimise/saanud aru oma halvast käitumisest, tuleks laps enda juurde kutsuda ja tema tasandil tekkinud olukord lühidalt läbi käia. Kiita, et laps oli aus ja mõistev! Selles olukorras on kõige tähtsam see, et laps julgeks olla aus, enda tegu tunnistada, andeks paluda. Raamatus on selle nipi ja erinevate juhtumite kohta pikemalt kirjas – keda huvitab, saab sealt täpsemalt lugeda!
  14. Komplimendid, kiidusõnad! Märgake enda lapse käitumises ka väikeseid saavutusi ja ärge olge lapse kiitmisel kitsi. Laps suudab üllatada kõige ootamatumas olukorras. Meil on Erki poolt viimasel ajal nii palju head avastamist ja ettearvamatult head käitumist Elli suhtes, et iga väiksem positiivne käitumine teeb südame soojaks. Näiteks kui Ellil said Pezi kommid dosaatorist otsa, andis Erki enda viimase kommi Ellile, täiesti niisama, ilma Elli palumiseta. Minul oli kohe heldimushetk seda nähes ja sain jällegi kinnitust, et nii oluline on ikka lastel koos kasvada – annab tulevikuks kohe kindlasti selle alustala, et teistega tuleb arvestada, muresid ja rõõme jagada, ja teada, et sa ei ole üksinda.
  15. Laske protestida! Kui laps on õnnetu või pahane ja see ei ole selline aeg-maha-situatsioon, siis laske lapsel lihtsalt protestida. Kui mul kumbki oma jonnihooga pihta hakkab niiöelda lihtsalt lambist, siis ma hetkeks pöördun ta poole, proovin asja parandada, kui ei näe sellel mingit lahendust, eemaldun lapsest ja lasen tal enda jonn ära jonnida.

******************************************************************

KOKKUVÕTVALT:

Laskuge lapse silmade kõrgusele!

Öelge selgelt, lühidalt ja konkreetselt mida mõtlete!

Olge viisakas ja rahulik ja oma mõtete ja soovide täitmisel järjekindel!

******************************************************************

Raamatus on väga pikalt välja toodud igasuguseid erinevaid situatsioone ja näiteid ning kindlasti soovitan kõik need õpetussõnad ja kogemused läbi lugeda. Tunnete end võib-olla ära õigesti käitumise osas ning samas võite saada häid nippe, mida kohe lapse peal järele katsetada.

Mina ei ole kohe kindlasti ideaalne ema (tahaksin näha ema, kes oleks, ja tema päeva jälgida 24/7) ja olen mitmeid mitmeid kordi mõelnud, miks ma nüüd nii halvasti reageerisin ja valesti ütlesin ja mida nüüd laps sellest kaasa võib võtta, aga sellises olukorras tuleks lihtsalt lapse ees südamest vabandada ja kallistada. See võib tunduda tohutult imelik väikese lapsega niimoodi ausalt rääkida aga enda süda läheb kergemaks, ma tean seda! Kõik, mis on lapsega seotud, algab meist endist – meie tujudest, päevast, tegevustest. Leidke aega endale, enda mõtete mõistmiseks ja emotsioonide tundmiseks, et lastega koosveedetud aeg oleks rahulik ja rõõmus mõlemale osapoolele. Kannan neid mõtteid endaga iga päev kaasas ja kui ongi halb päev, siis järgmist päeva alustan mõttega, et täna tuleb parem päev!

Kui kellelgi on veel häid nippe ja näpunäiteid lastega käitumise osas, siis kirjutage mulle nendest :)

Raamat “Laevakaitsja päevikud. Neli aastat Indias. Dmitri Pappeli lugu”

Pole ammu käes hoidnud raamatut, mis mind niimoodi köidab, et varahommikul une puudumise tõttu raamatu lugemise lõpetan. Kätte võtsin ma selle raamatu ju sellepärast, et Toomas on ka meremees. Mitte küll laevakaitsja, aga siiski sõidab merd. Ja samuti ka sellepärast, et ma ei loe uudiseid (vaatan küll telekast igapäevaselt “Ringvaadet” ja “Pealnägijat”, kuid otseselt lehti ja uudiste väljaandeid ei sirvi ega loe) ja tahtsin teada täpselt ja otse allikast, et mis siis Eesti meestega seal toimus ja kuidas see elu neil seal Indias oli.

Raamat ei ole põnev (kes seda võib-olla sealt otsib) aga ta on väga huvitav. Teada saab, kuidas India vanglas asjad käivad (või õigemini ei käigi) ja millistes tingimustes tuli Eesti meestel need aastad elada ning miks ja kuidas üldse nad sellise keerdkäigu enda elus pidid läbi tegema. Emotsioon oli ülim, eriti kell 6.28 Dmitri Pappeli ema ütlusi lugedes – hea, et pisar silma ei tulnud. Lihtsalt uskumatu, et osa sellest maailmast on nii aeglase kohtusüsteemi ja igas mõttes väheste võimalustega riik.

Ma ei ole põhimõtteliselt üldse ringi reisinud ega kuskil kaugemal kui Rootsi ja Tšehhi käinud, ning seepärast see raamat mind võib-olla just teistmoodi köitiski, et kuidas see kõik üldse võimalik on.

Järgmisena võtan ette raamatu “Liibanon 2011”, mis räägib siis 114 päeva kestnud Eesti jalgratturite pantvangidraamast. Väike numbritemäng? Laevakaitsjaid oli ju 14.

Igasuguseid häid raamatusoovitusi ootan ka teilt nüüd huviga :)