Kõik muu

Elu emotsionaalsel tasandil

Aasta tagasi tegin ma postituse väga isiklikul teemal ning tunnen, et praegu oleks aeg teha taoline postitus – lihtsalt öelda asjad endast välja. Ma sain pärast eelmist posititust palju positiivset tagasisidet ning seetõttu mõtlesingi enda viimase aja mõtted siia taaskord kirja panna. Võib-olla sellel postitusel polegi mingit otsest sõnumit, aga see siin on minu elu ja need on minu mõtted ja tunded…

Ma olin üleeile öösel kella viieni üleval – mul lihtsalt ei olnud und ja miski ei lasknud magada. Seega lugesingi ma läbi selle aasta tagasi kirjutatud postituse ja mõtlesin sellele ajale tagasi. Tol ajal oli mul puhkus nagu ka praegu ning kuna taaskord olen lastega üksinda, siis see tähendab minu jaoks 24 tundi ööpäevas lastega koosolemist, mis tekitab minus siiski stressi ja ärevust. Eelmisel nädalavahetusel kogesin ma hilisõhtul magama minnes aga midagi sellist, mida ma ei olnud varem läbi elanud. Mu kõri läks paiste, ma ei saanud väga hästi hingata ja ärakukkumise tunne oli. Süda hakkas peksma ning pisarad lihtsalt voolasid. Ilmselgelt kõik päevased emotsioonid lõid minus välja ning ma elasin mingi “imeliku” asja läbi. Õnneks ma ei olnud üksi ja kõrval magav õde aitas mul enda olukord normaliseeruda. Õega sellest rääkides sain aru, et mul on vaja stabiilset rutiini (puhkusega on see totaalselt ära kadunud), rahu ja vaikust ja kodust rohkem eemale saada. Küll aga olen pärast seda väikese kartusega õhtuti magama heitnud, et äkki kogen ma seda jälle. Saangi aru, et pean teadlikumalt mõtlema ja tegutsema ning end õhtuks ära maandama.

“Sõpra tuntakse hädas!”

Üleüldse olen ma selle viimase poole aasta jooksul palju läbi elanud ning ilmselgelt on mõned asjad sisimas enda sees ning pole veel lahendust leidnud. Vähemalt olen ma inimene, kes räägib endast asju välja ja saan juba selle abil veidikene kergendust enda jaoks. Mu ümber on nii palju häid inimesi ja kõik, mis ma olen läbi elanud, on mind nende inimestega veel lähedasemaks teinud. Aitäh teile! Vanasõna “Sõpra tuntakse hädas!” on totaalselt õige!

Suur osa mu elust…

Mis iganes on mu elus toimunud, siis üheks suureks sooviks ja ka pingutuseks on olnud nii blogi kui ka YouTube kanalile sisuloomine. Samuti ka Instagramis igapäevaselt rohkem pildis olemine. Olen üritanud seda teha nii hästi, kui on olnud aega. Tänu enda toimetamistele olen saanud endale palju uusi jälgijaid ja ka läbi enda sotsiaalmeediakanalite uusi sõbrannasid. Aitäh ka teile, et olemas olete! Samuti oli aasta alguses mulle suureks motivaatoriks ka see, et mind kutsuti Laseri saatesse ning ma sain Eesti rahvale lähemalt tutvustada, mida tähendab KonMari korrastusmeetod – selle järgi elan ma ju ka ise!

Kas otsida taas abi?

Kui mu aastataguse postituse kirjutamise tõukeks oli see, et ma käisin kahel korral psühholoogi-psühhoterapeudi juures ja otsisin lahendust, siis olenemata kõigest, mis sel aastal on toimunud, ei ole ma teda uuesti külastanud. Võib-olla peaks, kuid ma arvan, et mul pole olnud julgust uuesti minna. Olen lootnud kõik enda peas ise korda saada, kuid ma tean, et parem oleks kellegi targemaga rääkida.

Raha tekitab stressi

Kui ma 11 kuud tagasi kirjutasin, et annan  pere raamatupidamise Toomase kätesse, siis nii ma tegingi. Ma ei pea enam mitte millegi pärast muretsema ning saangi olla see hall hiireke ja tavapärane naine, kes koristab ja kokkab. Ma tunnen, et see sobib mulle palju paremini – stressi raha pärast on vähem!

Mis on saanud suvaperioodist?

Kes mind ikka Instagramis jälgivad, teavad, et ma teen ikka endale vahel to-do-liste ja planeerin asju jms, kuid ma saan öelda, et ma tõesti ei ela enam niipalju exceli tabelis kui varem. Suuremaid asju tuleb ikka planeerida ja ma mõtlen asju ette just rohkem siis, kui olen lastega üksinda. Ajal, kui Toomas on kodus, lasen ma temal otsustada ja mõelda, kuhu minna, mida teha või üldse proovin elada tema tuules – nii on lihtsam.

Kas ma võtan aega endale?

Ma kirjutasin, et peaksin leidma enda lastele kellegi hoidjaks, et rohkem vaba aega saada, kuid nüüdseks on lapsed juba päris suured, et neid ka vahelduseks kahekesi koju jätta – teha kodu lähedal kasvõi väike jalutustiir. Samas tuleb mul ollagi selles osas veidike isekas, et panustada vanaemade ja vanaisade olemasolule. Mis siis, et neil on ka kiire ja toimetamist palju, aga no lapsed pidid ju tulevik olema!

Mille jaoks aga süsteemselt endale aega võtta? No kui ma arvasin eriolukorrast tingitult, et äkki ma saaks ikkagi koduselt enda trenne teha, siis see minu jaoks kahjuks ei toimi. Enne leian kümme muud vabandust, et kodus trenn ära teha. Seega me hakkasime sõbrannaga taas MyFitnessis käima ja see on nagu spetsiaalne põhjusega kodust eemale minek. Aitab end välja elada, samas lõõgastuda ja omi mõtteid mõelda.

Kuidas on lood EI ütlemisega?

Tänu viimasele kuuele kuule on selgeks saanud need inimesed, kes on alati valmis mind aitama ja on mulle olemas. Seega nendele inimestele ma “EI” ei ütle! Muidugi eelnevalt panen esikohale ennast, enda tahtmised ja vajadused, kuid mu ümber on rasketel aegadel olnud nii häid inimesi, et nende jaoks pean ka mina olemas olema.

Kuidas edasi?

Ma jagan teile läbi enda blogi ja YouTube kanali ka edaspidi kõiksugu nippe ja trikke ning motiveerivaid videoid, mida mul on ausalt mõnus teha. Samuti retsepte toitudest, mida ma pidevalt teen ja kiidan. Ma planeerin edaspidi kolmapäeviti üles saada uued blogipostitused ning reedeks uued videod. Selline planeerimine aitab mul end distsiplineerida ja mitte pildilt ära kaduda. Samuti jagan ma ka edaspidi enda igapäeva elu Instagrami stoorides – nii rõõmsaid kui ka veidi nukramaid hetki – alati ei saa kõik hästi minna. Ma tean, et ma olen pigem negatiivsem inimene, kuid proovin iga päev positiivsust leida ning hinnata seda, mis mul olemas on.

Ma tahan tänada kõiki enda jälgijaid, sest teie jaoks ma seda elu netivahendusel elan ja see annab mulle väga suure tõukejõu enda teed edasi käia. Saatke mulle endiselt kirju, vastake insta stooridele ja jätke kommentaare! Aitäh teile!

 

Loe veel ka...

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga