Kõik muu MeieeluiluKogumine

Muutused – suured või väikesed?

Ma ei ole blogis väga isiklikuks kunagi läinud, aga nüüd on see aeg käes. Tunnen, et vajan kogu toimuva ülesmärkimist. Mis muutused on vahepeal toimunud? Miks ma pole siin ega YouTube’s viimasel ajal väga aktiivne olnud? Mis on saanud minu #meieeluilukogumisest ja mis saab ka edasi?

Puhkus, puhkus, puhkus!

Esmalt saan öelda, et aktiivne pole ma viimased kuu aega olnud, kuna mul oli igas mõttes puhkus. Pühendasin end lastele ja Toomasele ja tegin kõige selle kõrvalt valmis vaid koostöö osas kokkulepitud postitused ja video. Üleüldse hoidun ma Toomase kodus olemise ajal blogipostituste kirjutamisest või videote monteerimisest, aga kui tahan edaspidi rohkem pildis olla, siis pean ma seda siiski mõned õhtud nädalas tegema hakkama.

Suur samm

Teiseks suureks põhjuseks minu mitteaktiine olemises on see, et ma tegelesin enda mõtete ja elu ümberkorraldamisega. Nimelt ma tundsin ja olin tegelikult tundnud juba aastaid, et ma ei jaksa niimoodi edasi elada ja mul on vaja nii-öelda juhiseid ja abi, kuidas edasi toimetada. See poole ajast üksi lastele ainsaks lapsevanemaks olemine, koduperenaise ülesanded, rahadega majandamine, eelmisest septembrist ka töölkäimine ja kõik see rõhus totaalselt mulle vaimselt nii hullult, et pidin midagi ette võtma. See kõik on mõjunud ka mu tervisele, sest selle aastaga olen ma nii mitmeid kordi haige olnud – keha on lihtsalt väsinud. Seega panin ma aja kirja ühe ägeda psühholoogi-psühhoterapeudi juurde ning sain kahe teraapiaseansiga enda mõtted, vajadused ja eesmärgid paika. Nüüd tean, mis suunas ja kuidas ma pean edasi toimetama, et mitte sõna otseses mõttes taas kokku variseda. Et ka emotsionaalselt ei oleks mõni päev mustas masenduses nagu seda on seni juhtunud. Tahan siinkohal tänada enda üht blogilugejat, kes enda psühholoogi juures käimise kogemusega ka mind seda tegema innustas ja kellest on nüüd tänu sellele ka nii-öelda virtuaalne sõbranna saanud. Aitäh Sulle, H!

Raha mängib elus põhirolli…

Teraapia käigus sain aru, et minu kõige suurem viga on olnud see, et ma olen kõik kohustused enda õlule võtnud ja et nüüd tuleb siin midagi muuta, sest nii edasi minna ma enam ei saa. Seega otsustasin ma anda rahaga majandamise täielikult Toomase kätte. See tähendab, et ma arvestan edaspidi vaid enda sissetulekutega, ei võta vastutust maksta kõiki koduga seonduvaid arveid, ei kogu suuremalt ehituseks ja maja sisustamiseks. Lasen Toomasel ise toimetada ja arvestada. See koorem oli üks suuremaid, mille ma pidin enda pealt ära saama, ja ma loodan, et edaspidi saan ma vaid väike hall hiireke olla mitte pere raamatupidaja.

Mis aga saab #meieeluilukogumise protsessist? Üks suur suur muutus on minu jaoks tulemas ning see tähendab aegamööda suuremat väljaminekut. Täpsemalt mõtlen enda jaoks välja uued kogumiseesmärgid ja panen varsti kõik teile siia ka kirja! Teen endale lihtsalt väiksemad eesmärgid selle ühe küllaltki suure muutuse kõrval.

Mul on “suvaperiood”!

Teine suurem probleem minu puhul oli see, et ma “elasin exceli tabelis”. Mul oli alati kõik planeeritud, kirja pandud või välja mõeldud – et nagu ei osanudki plaanivabalt elada. No tegelikult nii hull ka asi pole aga teraapiast edasi hakkas mul “suvaperiood”. See tähendab, et ma ei askelda kodus nii palju ja ei pea ka mingit to-do-listi. Ma ei ärka üles teadmisega, mida järgnev päev täpselt toob – üritan elada hetkes ja mõelda asju jooksvalt. Las kõik läheb omasoodu ja teen vaid asju, mis on minu jaoks vajalikud ja mis mulle rõõmu pakuvad. See tähendab, et koristan kodu ju ikka ja teen süüa ka aga ma ei aja näpuga järge, et meie pooleliolevas kodus oleks vaja riiul seinale kinnitada, vannitoas silikoon vahetada või lõpuks ometi voodipeats valmis teha. Need asjad eest ära ei jookse ja püüan end nende pärast vähem stressata. Samuti ei planeeri ma nii süvitsi enam enda päeva – suva, tuleb, mis tuleb, ja teen seda, mida teen! Selle muutuse sisseharjutamine võtab mul kindlasti palju aega.

Võta endale aega!

Üks väga tähtis osa elust on saada aega vaid endale – üksinda! Kasvõi mitte midagi teha ja lihtsalt niisama olla. Kahe lapse ja töö kõrvalt on seda keeruline leida, aga kes otsib, see leiab. Ja kui ei leia, siis tuleb seda võtta! Kui Toomas on kodus, saan ma tõesti end süüdi tundmata lapsed isale jätta ja nii-öelda lihtsalt minna ja teha vahel seda, mida tahan. Küll aga on keerulisem aeg minu jaoks nendega üksi olemine. Kahjuks ei ole mul võtta vanaemasid, kes oleksid kodused ja igal ajal olemas. Meie emad käivad endiselt tööl ja neil on enda elus toimetusi piisavalt palju, et veab, kui isegi ühe päeva või õhtu kuus vabaks saan. Mõtlen aga selles suunas, et leida endale keegi usaldusväärne, kes tasustatult meie kahe putukaga vahel aega veedaks. Siis saaks ise ka vahelduseks lapsevanema staatuse unustada ja süümepiinadeta kinno, sõbranna juurde või kasvõi trenni minna! NB! Kui keegi Pärnu kandist sellist lapsehoidja tunnustega inimest teab, võtke minuga ühendust!

Ära solvu, kui ütlen EI!

Ma olen liiga abivalmis, või ma vähemalt arvan nii. Ma ütlen enda elus liiga paljudele asjadele “Jah!” ja seda just enda aja arvelt. Olen üritanud kõigile olemas olla aga tegelikult tuleb eelkõige enda jaoks olemas olla ja enda vajadused täita ning alles siis tulevad teised. Enne endal kõht täis ja siis teistel! Isekas mõtlemine aga teisiti ei saa. See ei tähenda, et lapsed ja pere tuleb viimasena või et sõpradega tuleks ebaviisakalt käituda ja igal hetkel “Ei” öelda, kuid ma olen endast nii palju andnud, et nüüd on aeg võtta ja saada! Kõik on tõlgendamise ja arusaamise küsimus, kuid ma peaks veidikene isekamalt mõtlema hakkama ja suures pildis eelkõige ennast nägema. Kui minuga ei ole kõik korras ja ma ei ole enda jaoks olemas, ei saa ma ka teistele tõeliselt olemas olla.

Muutused samm sammu haaval

Äge nüüd mõelge, et ma olen totaalselt muutunud inimene – ei ole! Kõik tuleb vaikselt ja selline mõttetöö ei saa kunagi läbi – alati on, millest õppida! Proovin ka mitte väga radikaalseid muutusi läbi viia, vaid pigem samm-sammult. Igatahes saite nüüd väikese ülevaate, mis minu elus on vahepeal toimunud, ja loodan, et äkki innustan selle jutuga ka veel kedagi teist abi otsima. Vahel on lihtsalt võõra inimesega enda probleeme parem arutada ja nii-öelda puuga pähe saada, mida valesti teed või mida võiks teisiti teha. Mõtlen, et üleüldse peaks see psühholoog või teraapia inimestele kohustuslik ja mitte üldse häbiasi olema. See on erapooletu ja professionaalne abi elus toimetulemiseks.

Olen nüüdseks ka suve vaikselt selja taha jätmas ning töölainel tagasi. See tähendab, et ka tavapärane rutiin on meie peres tagasi. Vara üles, vara voodi! Mul on mitmeid blogipostituste ideid ja YouTube’i tahan ka kindlasti iganädalaselt jälle käima saada, et teil oleks mida lugeda ja vaadata. Nii saan ma tegeleda sellega, mis pakub rõõmu ja see eneseteostusvajadus saaks rahuldatud. Kui teil on ideid, mida täpsemalt lugeda või näha tahaksite, siis andke sellest mulle kindlasti märku!

Häid mõtteid ja mõnusat nädala algust!

Loe veel ka...

4 Comments

  1. Oh, nii nii õiged mõtted! Täitsa samastun, kõigega. Tunnen samuti tihti (hormoonid muidugi süvendavad ka neid olukordi :D), et olen kadunud igapäeva elu varju ja enda jaoks aega nagu polekski… See on nii õige, et peab endale aega võtma, ennast väärtustama ja EI ütlema! (my biggest issue..). Mul on nii hea meel, et said kellegagi koos oma eesmärgid paika :) edu ja jaksu edaspidiseks! Aitäh oma lugu jagamast!!!

    1. Marie says:

      Aitäh, Laura, heade soovide ja tagasiside eest!

  2. Ohh, kuidas ma ka samastun…
    Ma peaks ka leidma kellegi, kes aitaks eesmärgid paika panna.

    1. Marie says:

      Kindlasti soovitan abikäe otsida :) See teeb olukorra vaid paremaks ja mõtted selgemaks!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga