Raamat “Laevakaitsja päevikud. Neli aastat Indias. Dmitri Pappeli lugu”

Pole ammu käes hoidnud raamatut, mis mind niimoodi köidab, et varahommikul une puudumise tõttu raamatu lugemise lõpetan. Kätte võtsin ma selle raamatu ju sellepärast, et Toomas on ka meremees. Mitte küll laevakaitsja, aga siiski sõidab merd. Ja samuti ka sellepärast, et ma ei loe uudiseid (vaatan küll telekast igapäevaselt “Ringvaadet” ja “Pealnägijat”, kuid otseselt lehti ja uudiste väljaandeid ei sirvi ega loe) ja tahtsin teada täpselt ja otse allikast, et mis siis Eesti meestega seal toimus ja kuidas see elu neil seal Indias oli.

Raamat ei ole põnev (kes seda võib-olla sealt otsib) aga ta on väga huvitav. Teada saab, kuidas India vanglas asjad käivad (või õigemini ei käigi) ja millistes tingimustes tuli Eesti meestel need aastad elada ning miks ja kuidas üldse nad sellise keerdkäigu enda elus pidid läbi tegema. Emotsioon oli ülim, eriti kell 6.28 Dmitri Pappeli ema ütlusi lugedes – hea, et pisar silma ei tulnud. Lihtsalt uskumatu, et osa sellest maailmast on nii aeglase kohtusüsteemi ja igas mõttes väheste võimalustega riik.

Ma ei ole põhimõtteliselt üldse ringi reisinud ega kuskil kaugemal kui Rootsi ja Tšehhi käinud, ning seepärast see raamat mind võib-olla just teistmoodi köitiski, et kuidas see kõik üldse võimalik on.

Järgmisena võtan ette raamatu “Liibanon 2011”, mis räägib siis 114 päeva kestnud Eesti jalgratturite pantvangidraamast. Väike numbritemäng? Laevakaitsjaid oli ju 14.

Igasuguseid häid raamatusoovitusi ootan ka teilt nüüd huviga :)

Lisa kommentaar