Raamat “Laevakaitsja päevikud. Neli aastat Indias. Dmitri Pappeli lugu”

Pole ammu käes hoidnud raamatut, mis mind niimoodi köidab, et varahommikul une puudumise tõttu raamatu lugemise lõpetan. Kätte võtsin ma selle raamatu ju sellepärast, et Toomas on ka meremees. Mitte küll laevakaitsja, aga siiski sõidab merd. Ja samuti ka sellepärast, et ma ei loe uudiseid (vaatan küll telekast igapäevaselt “Ringvaadet” ja “Pealnägijat”, kuid otseselt lehti ja uudiste väljaandeid ei sirvi ega loe) ja tahtsin teada täpselt ja otse allikast, et mis siis Eesti meestega seal toimus ja kuidas see elu neil seal Indias oli.

Raamat ei ole põnev (kes seda võib-olla sealt otsib) aga ta on väga huvitav. Teada saab, kuidas India vanglas asjad käivad (või õigemini ei käigi) ja millistes tingimustes tuli Eesti meestel need aastad elada ning miks ja kuidas üldse nad sellise keerdkäigu enda elus pidid läbi tegema. Emotsioon oli ülim, eriti kell 6.28 Dmitri Pappeli ema ütlusi lugedes – hea, et pisar silma ei tulnud. Lihtsalt uskumatu, et osa sellest maailmast on nii aeglase kohtusüsteemi ja igas mõttes väheste võimalustega riik.

Ma ei ole põhimõtteliselt üldse ringi reisinud ega kuskil kaugemal kui Rootsi ja Tšehhi käinud, ning seepärast see raamat mind võib-olla just teistmoodi köitiski, et kuidas see kõik üldse võimalik on.

Järgmisena võtan ette raamatu “Liibanon 2011”, mis räägib siis 114 päeva kestnud Eesti jalgratturite pantvangidraamast. Väike numbritemäng? Laevakaitsjaid oli ju 14.

Igasuguseid häid raamatusoovitusi ootan ka teilt nüüd huviga :)

Raamat “Nututa uni” 

img_4191Kirjutan raamatust, mis on minu poolt juba põhimõtteliselt kapsaks loetud. Olen seda raamatut vähemalt kahel korral täiesti kaanest kaaneni lugenud, vahepeal aga ka mitmeid kordi teatud kohtadest üle lugenud. Kõik alljärgnev on minu isiklik arvamus, mille positiivset mõju olen näinud enda mõlema lapse unemurede puhul ja seega räägin sellest raamatust positiivselt just sellepärast.

See raamat aitas mind mu esimese lapse une puhul väga palju ehk siis Erki oma voodisse magama panemisel ning nüüd katsetan neid näpunäiteid ka Elli peal. Vahe on erinev juba selle poolest, et Erki oli suhteliselt juba algusest pudelitoidul, Elli aga on saanud 4,5 kuud rinnapiima. Erinevus on sellepärast suur, et Erki sai ööunne mineku toidu pudelist – silm kinni ja oma voodisse, Elli aga jäi ööunne imetades. Seekord võtsingi raamatu kätte just sellepärast, et saada nippe ja nõuandeid katsetamaks Elli tõstmist pärast igat toidukorda oma voodisse. See tõstmine oli mul vahepeal juba paremini käsil aga siis ründas mind jällegi rinnapõletik ja seega hoidsin ma pisikest igal võimalikul hetkel rinnal, et Erki ajal juhtunu ei korduks ka Elli ajal. Nüüdseks on Elli juba ka pudelitoidu peal (juurde veel ka püreed ja putru) ja tema magamapanek ja ka öiste söömiste järel uuesti uinumine on uskumatult lihtne. Panen lapse lihtsalt voodisse, jutustab, kui pahandab, siis aitab lutt ja niimoodi ta ise uinubki. See oli nii ka Erkiga ning loodan, et see rutiin ei muutu.

Erki puhul võtsin raamatu kätte, kuna tahtsin talle õpetada iseseisvalt magamist päevasel ajal oma voodis. Ta võis tunde mu süles magada aga millegipärast mitte voodis. Ju ma polnud ju ka proovinud teda lihtsalt voodisse tuttu panna. Mäletan, et esimese tuhinaga lugesingi pool raamatut sel ajal läbi, kui Erki mul süles tudus. Kõik edasine teadmine aitas Erki magamisele niimoodi kaasa, et lõpuks viisin ma Erki või ta läks ise oma voodisse ja uinuski iseseisvalt, võisin beebimonitoriga terrassil nt olla ja ei pidanud reaalselt tema kõrval olema või muul viisil aitama tal uinuda. Samas usun, et sellele süsteemile aitas kaasa ka see, et Erki esimesel 6 elukuul tegime igal jumala päeval (va 2 haigusepäeva) kindla unerutiini, milleks oli 18.30-19.00 vahemikus vann ning sealt otse hämarasse tuppa, pudelist toit sisse ja oma voodisse tuttu. Nüüd võtsin aga raamatu ka Elli puhul uuesti kätte, et asjad meelde tuletada ja piltlikult käega vastu otsaesist endale lüües saada aru, et “Daa, see ongi nii!”.

See kõik on tegelt tehtav ja lihtne, lihtsalt kättevõtmise asi ja järjekindel peab olema ja ka külm närv ning kannatus. Muutused ei toimu üleöö aga kui vaeva näha siis step-by-step on muutused näha. Minu jaoks on selge, et lapsel peab olema päevakava (paindlik) ja unerutiin, see teeb lapsega kooskasvamise lihtsamaks nii emale kui lapsele, sest siis teavad mõlemad, mis neid ees ootab. Ja olen veendumusel, et meil, emadel, ongi ülesanne enda lapsi õpetada magama, sest täpselt nii palju või vähe, kui me neile õpetame ja näitame, täpselt seda nad ka omaks võtavad ja sellega harjuvad.

Soovitan kõikidel emadel (vähemalt esmaemadel) seda raamatut uurida, kuna see võib anda vajalikku nõu, mille peale võib-olla ise polegi tulnud. See raamat ei ole minu jaoks kindlasti nö Piibel aga tõesti vajalik asjade mõistmiseks ja hea arutlev ülevaade paljude emade katsetustest. Erki beebiajal lugesin ja üritasin ka toimida raamatu “Päästke meie uni” järgi, kuid minu süda ei lase niimoodi nutuga last õpetada. Pigem ikka nututa, sest see tekitab parema sideme lapse ja ema vahel ja annab lapsele turvatunde, et asju ei pea elus kogema alati läbi nutu.

Ümberõpetamine ja ümberõppimine võtab aega ja muutused ei toimu üleöö ja võib ka tagasilööke tulla aga tuleks ikka enda toimetamistele kindlaks jääda ja edasi proovida. Kui ei proovi ja katseta, ei muutu suure tõenäosusega iseenesest ju miski!

Kes on magamata ja proovib lapse unedraamadele lahendust leida, siis nendel soovitan seda raamatut kindlasti lugeda. Raamat seletab ära une katkemise põhjused, miks laps ei oska unetsükleid ise ületada ja iseseisvalt uinuda ning annab selleks lihtsalt lahendusi, mis reaalselt ka toimivad. Need teadmised ja näpunäited ei jookse mööda külge maha ja kasvõi üks väike nipp võib just sind lapse unemuredel aidata.