Kohe kõige alguses ütlen ära, et ma ei ole sellel alal suurem asjatundja ning kõik minu teadmised on ise uurimise ja katsetamise tulemus ning ma ei taha antud postitusele halvustavat tagasisidet vaktsiinide, ravimite vms osas – igaüks kasvatab enda lapsi enda maailmavaate järgi ja seega on ka see postitus siin minu läbielatud kogemus. Äkki aitab see ka veel mõnda teist perekonda ja just sellepärast ma suhteliselt detailselt ja kronoloogilises järjekorras nüüd kirjutama hakkangi.
Räägin siis täpsemalt meie 3-aastase Elli nahaprobleemist, mis ilmnes, kui ta oli saanud 1-aastaseks. Nimelt läks tema nahk väga jubedaks ja ma poleks osanud arvatagi, mida see reaalselt mulle tähendab.
Kuidas see kõik algas?
Novembris-detsembris 2017 muutus Elli nahk laiguliseks ja karedaks ning hakkas sügelema, millest tingitult ta kratsis ennast verele, haavad ei paranenud, tekkis mitmeid kordi põletik ja see tähendas minu jaoks suurt stressi. Perearst pani koheselt diagnoosi atoopilise dermatiidi kohta.
Mis olid minu arvates dermatiidi põhjuseks?
Kui Ellil see probleem tekkis, siis ma mõtlesin, et mis võis sellist hullu reaktsiooni tema nahale tekitada ja mu jaoks olid variandid järgmised:
1. meil oli teise korruse ehitamine pooleli, mis tähendas palju tolmu – kas ehitustolmust allergiline reaktsioon?
2. Elli oli saanud enda 1. aasta vaktsiini, mis on munabaasil tehtud – kas toiduallergia muna vastu?
3. olin vahetanud pesuvahendit enda tehtust poe oma vastu – kas see võis järsult sellise reaktsiooni tekitada?
Kindel oli minu jaoks aga see, et tol ajal sai Elli endale jalad alla ja seega tähendas see tihedat pepupesu duši all – vesi kuivatab ja teeb ju olukorra vaid hullemaks. Pidin leidma mingi lahenduse ja leevenduse rääkimata sellest, et tahtsin teada, mis siis seda kõike põhjustab. Sellele jälile jõudmine võttis aga pea 2 aastat.
Perearstilt lastearstile
Perearst suunas meid koheselt lastearsti vastuvõtule, kes tegi esimese allergiatesti ning määras esialgse ravi. Ellile tehti veretest vaid toiduainete kohta, mis näitas allergiat munavalgele (referentsväärtus <0.35 kU/L, testi tulemus 3.22). Lastearst teavitas sellest mind telefoni teel ning käskis muna menüüst välja jätta. Kirjutati välja ka hormoon- ja ravikreemid, mis aitasid, kuid vaid lühiajaliselt…
(Mainin edasiseks mõistmiseks siinkohal ära, et antud testis oli lehmapiima referentsväärtus <0.35 kU/L, testi tulemus 0,293.)
Lastearstilt allergoloogi juurde
Edasi suunas lastearst meid allergoloogi vastuvõtule aga nüüd 2 aastat hiljem ja pärast digiloost tema tehtud sissekannete lugemist, saan ma öelda, et antud allergoloog ei teinud minu arvates mitte midagi muud kui liinitööd.
Esmakordselt allergoloogi juurde jõudes olin ma kohe nõus kõike proovima ja katsetama – mida iganes, et väike plika vaid normaalselt elada ja ka öösiti magada saaks. Allergoloogi sõnul oli kohe kindlasti selle dermatiidi põhjustajaks toit ning seega hakkasime me pidama toitumispäevikut. Tema tegi ettekirjutuse ka veretesti tulemuse põhjal menüüst jätta välja lehmapiim. Esimesest visiidist anti kohe kaasa kõikvõimalike kreemide nimistu ja retseptid hormoonkreemide ja ravikreemide kohta. Mulle tundus, et arst on kahe käega asja kallal ja et kõik läheb varsti paremaks. Kahjuks pidin ma aga järgnevate visiitidega meie arstis pettuma.
Kõige müstilisem oli see, et kui ma läksin lapsega allergoloogi kordusvisiidile, siis arst polnud minu arvates üldse meie tulekuks valmistunud. Ta ei olnud end enne meie uksest sisseastumist kurssi viinudki, kes me oleme ja mis probleem meil oli, vaid küsis “Mis teema siis teil oligi? Mille vastu allergilised olite?”. Siit mulle jäigi mulje, et täielik liinitöö, inimene ei tee enda tööd südamega ja mõttega teisi aidata. See oli see, mida ma sel ajal täiesti abituna üksi haige lapsega olles tundsin.
Toitumispäevik
Arsti ettekirjutusel pidime mingi aja pidama toitumispäevikut, kuid minu arvates see küll mingit tulemust ei andnud. Iga väike killuke keelatud toiduainet võib ju samuti laastavalt mõjuda ja üleüldse tundus raske nii väikese lapsega nagu Elli tol hetkel oli pidada kindlat toidukava, et mida võib ja mida ei või laps süüa. See on loomulikult tehtav, aga ausalt, minu kui väga seltskondliku ema jaoks oli see müstika ja raketiteadus. Kuidas ma saan külla minnes seda 1,5-aastast keelata laualt kõrsikut võtmast, kuna seal sees on letsitiin, mis on munavalk, mida ta tarbida ei tohiks? Muide seda letsitiini on põhimõtteliselt iga asja sees. Nagu olen juba öelnud, ei ole ma mingi asjatundja sellel alal, ning kuna ka allergoloog ei pakkunud meile võimalust toitumisnõustajaga kohtumiseks (mis peaks toiduallergia puhul minu arvates olema elementaarne), siis kogu minu tarkus põhines raamatutel ja doktor Google’l.
Muna- ja lehmapiimavalgu toidust väljajätmine või asendamine oli minu jaoks täielik stressiallikas. See ju ei tähendanud vaid seda, et ta ei või süüa praemuna või juua piima, vaid keelatud olid kõiksugu toiduained, mis sisaldasid neid kindlaid valke. Nii puhas meie toidulaud ka ei olnud, et me poest vaid puhast ja töötlemata toitu oleks ostnud. Ma tundsin end alati süüdi, kui Elli naha olukord halvenes ja see oli minu masenduse ja ärevushäire suur põhjus. Ise aga teadsin, et ma üritan ju võimalikult palju infot selle kohta ise otsida (ega siis arst mingit brošüüri, raamatut või juhiseid näppu ei andnud, kõik tuli ise otsida) ja muutsin Elli ja ka üldiselt meie pere toidulaua mingil ajal totaalselt teiseks. Ma vahetasin välja tavalise piima kaerapiima, mandlipiima vms piima vastu, samuti kasutasin toidutegemisel kaerakoort, juust sai vahetatud veganite juustulaadse toote vastu, ma pidin lugema igat pakendit, et teada, mida Elli võib või mida ta ei või süüa. Nüüd tagantjärele saan öelda, et tegelikult oli see tühja tuule taga ajamine ja pointless. Sellel ei olnud naha paranemise mõttes mingit tulemust!
Kreemid
Hormoonkreemid tegid olukorra mingiks ajaks paremaks, kuid ausalt ma ei tahtnud neid kohe üldse lapse nahale panna. Kui paneksite ennast minu asemele, saaksite aru, et lõpuks oled aga nõus ükskõik mida proovima. Peaasi, et lapsel parem oleks, sest teda sellises olukorras näha oli täielik piin. Ma ise olin vaimselt nii paigast ära, nutsin lambist, kuna täielik mõttetu ema tunne oli, et kuidas ma ei oska, suuda ega saa olukorda paremaks teha. Mingil hetkel ma tundsin viha inimeste vastu, kes rääkisid, et tee seda, proovi seda, ära tee nii, äkki on dermatiit hoopis sellest jms. Kõik need soovid ja ütlused olid kindlasti heast südamest, kuid arvan, et sel hetkel ma olin iseennast juba enda peas nii maha teinud, et ma tahtsin vaid üksi enda lastega luku taga elada ja et keegi ei teaks mitte midagi.
Minu tungival soovil saime teha teise allergiatesti
Vahepeal oli suvi ja seega päike tegi Elli nahale vaid head. Elli nahk oli ilus, ta ei süganud ennast ja sai öösiti magada. Siinkohal mainin ära, et ma pidin teda jubedatel perioodidel lastele mõeldud magamiskottides magama panema nagu hullu – lukk selja taga. See oli vajalik selleks, et ta lihtsalt ei saaks enda jalgu verele kratsida ja et ta saaks rahus magada, mis tähendas ka natukene rahulikumat ööaega minu jaoks. Üleüldse pidi ka päevasel ajal tal alati olema jalas sükapüksid ja seljas pikkade varrukatega pluus, et ta jumala eest ei saaks ennast sügada. Näiteks kohe, kui ta püksid jalas võttis, et potile minna, hakkas ta pissimise ajal hoopis enda jalgu meeletult sügama.
Oktoobri keskpaigaks oli aga naha olukord väga korrast ära ja õnneks saime minu soovil lasta Ellile teha uue allergiatest. Seekord tehti talle väikelastele mõeldud nahatesti sedasi, et plaastri peale pandi allergeeni väikesed nii-öelda tilgad, mis oli Elli seljal 2 ööpäeva ja kolmandal päeval luges arst nahaärritusest välja, mille vastu allergia võiks olla. Test näitas, et Elli on endiselt allergiline mingil määral siiski munavalgu ning lehmapiimavalgu suhtes. Küll aga olid need numbrid võrreldes eelmise veretestiga muutunud. Lehmapiima tulemus oli 0,349 ja munavalge 1,28. Elli sai nüüd ka tõendi, et lasteaed talle erimenüü koostaks, mis tähendas lehmapiima- ja munavalgu välistamist.
Üks tore arst, kes andis lootust
Kuna meil oli sel hetkel ka üks teine nahaprobleem ja ma olin selle osas ühele väga kihvtile Pärnu dermatoloogile (Ganna Voloshyna) aja pannud, siis temalt sain ma palju täpsemat infot ka atoopilise dermatiidi kohta. Mõistsin, et tegelikult oleks pidanud allergoloog meie probleemiga tegelema just nahaarstiga käsikäes. Allergoloog on ju allergiate peale spetsialiseerunud aga kuna asi väljendub nahahaigusena, siis nahaarst oleks seal kõrval võinud täpsemad juhised anda, et mida, kuidas, millega teha. Nahaarstilt sain näiteks teada, et dermatiidi puhul ei tohiks kasutada kreeme, mille sees on alkohol, kuna see kuivatab nahka. See on küll elementaarne, aga no tõesti ise ei tule selle peale, et seda jälgida, kui pead veel kogu toidumenüüd jälgima. Ta soovitas mulle ka Bioderma Atoderm tootesarja, mis on just dermatiiti põdevate inimeste jaoks välja töötatud. Ma tõesti tundsin, et päike hakkas paistma ja et keegi on meie probleemi lahendamas. Antud soovitusest alates olemegi me selle sarja tooteid kasutanud – baaskreem igal hommikul ja õhtul (ja alati pärast pesu), dušiõli (kogu keha ja ka juuste pesemiseks) ja sprei, kui Elli enda naha väga hullusti oli ära kratsinud.
Väike päikesekiir hakkas paistma…
Suuresti siiski Elli nahaprobleem jätkus ja ma olin tõesti tüdinud järjekordselt sinna allergoloogi juurde minekust. Laste ristivanemate käest saime infot aga ühe Tallinna arsti kohta, kes pidi väga hea olema. Niine Nahakliinikusse aeg pandud, läksime 50-eurise visiiditasuga uuele katsele lõpuks asjale lahendus leida. Me ei pidanud pettuma! Nimelt läksime me doktor Urve Putniku vastuvõtule, kes seletas meile nii-öelda puust ja punaseks, kuidas ja mis tuleb Elli puhul teha, mida mitte teha, mida kasutada ja kuidas üldse dermatiidi puhul kreemid peaksid mõjuma. Ta sõna otsest mõttes võttis paberilehe ja kirjutas käsikirjas raviplaani terveks kuuks, kuidas ja mis kreemi panna, mis koguses. Seletus juures, et kreemi ei tohi vaid näiteks nädal või kaks kasutada ja siis plaksti ära jätta, nagu Pärnus meile öeldi, vaid koguseid tuleb vähendada järk-järgult. Nägin, et arst on kahe käega asja juures ja me saame lõpuks abi. Ma sain temalt küsida kõike, mis mind huvitas, ning ta andis ka edasiseks suhtluseks enda kontaktid ning soovitas tema juurde mõne kuu pärast tagasi minna ja seekord tasuta vastuvõtule Tallinna Lastehaiglasse. Samas soovitas ta hetkel veel tõesti munast hoiduda, kuid vähehaaval lehmapiimavalk menüüsse tuua, kuna tegelikult testitulemus nii hull selle osas ei olnud. Kodus me siis asju muutsime, kuid lasteaias sai Elli ikka enda erimenüüd.
Pärast seda visiiti Tallinna erakliinikusse, helistasin ma koheselt ka Pärnu allergoloogile ja ütlesin, et tühistan edasised ajad tema juurde ning et käime nüüdsest Tallinnas arsti vastuvõtul. Telefonist sain aga üleoleva vastuse meie nii-öelda nimekirjast mahatõmbamisega.
Sealt edasi läks Elli nahk juba veidike paremaks ja kui oligi halbu aegu, siis ma ausalt lihtsalt leppisin olukorraga ja elasin need magamist häirivad ööd, mil ta end veriseks sügas, lihtsalt üle. Siis varsti tuli aga jällegi suvi ning probleem kadus. Suve keskel aga helises minus ennetavalt häirekell, et enne lasteaia algust võiks ikka Putniku juures taaskord ära käia. Perearstilt sain saatekiri ja siis ma neid üksikuid numbreid teatud hommikul lastehaiglasse helistades püüda üritasingi. Õnneks vedas ja saimegi septembri alguseks tema juurde uue vastuvõtuaja.
Lõpuks saime selgust
Kui me nüüd septembri alguses tema kabinetti sisenesime, olin ma valmis kohe rääkima, et kes me oleme, mis probleem meil on ja et me kunagi käisime Niines tema juures jms aga ta juba alguses katkestas mind ning teadis täpselt, mis mured meil Elliga olid. Arst oli end enne meie tulekut kõigega kurssi viinud ja pärast Elli ülevaatamist tegi koheselt ka teatavaks, et nüüd lähme kõrvaltuppa uut testi tegema. Mina olin heas mõttes šokeeritud, sest ma ei oodanud seda, et me saame uued proovid kohe teha. Mõtlesin uurida, et kuidas me neid saaks igaks juhuks uuesti teha, aga vupsti juba olime kõrvaltoas. Seekord tehti nahatest aga veidi teistmoodi. Tilgad pandi nahale ja tehti nii-öelda nõelgaga väike auk, et vedelik naha sisse läheks. Siis pidime ootama 15 minutit ja selle testi tulemusel saime teada, et muna- ja lehmapiimaallergiat ei ole ning et allergia on hoopiski tolmulesta vastu. Laps on emasse – minul diagnoositi 10-aastaselt astma, mis oli samuti tolmulestast tingitud. Uus raviplaan ja juhised edaspidiseks Putnikult saadud ning ka eridieedi lõpetamise kohta tõend lasteaia jaoks näppus, läksin ma rõõmsal näol kabinetist välja. Rõõmsalt just sellepärast, et lõpuks on selge, miks ja millest Ellil selline nahaprobleem on. Nüüd jääb vaid minul üle kodu võimalikult tolmuvaba hoida ja jumal tänatud, et laps võib kõike süüa ja probleem pole toidus.
Ma ei ütle, et üks arst tegi kõik valesti ja teine jällegi õigesti. Samuti ma ei saa kuidagi kindel olla, et algusest peale oli dermatiidi põhjustajaks vaid see müstiline tolmulest ja mitte üldse muna ega piim, aga selline oli meie pere lugu väikese tüdruku nahamurest, mis ehk nüüdsest läheb ülesmäge. Hetkel kasutame igal hommikul ja õhtul (ka pärast veega kokkupuudet) vaid baaskreemina Bioderma kehakreemi. Näonaha lööbelistele piirkondadele on meil vajadusel olemas Sibicort ja kehale Fucicort – aga need on vaid hulludeks olukordadeks. Riiete, voodipesude, patjade, tekkide, mänguasjade puhastamine tuleb nüüdsest ka rangemalt ette võtta. Õnneks on mul kodus olemas aurupesur, mis edaspidi rohkem kasutust leiab! Voodipesusid pesen ma õnneks niigi 90 kraadiga, kuid ära tuleb koristada maast vaipkatted ning ka tekke, patju ja madratseid tuleks tihedamini õues tuulutamas käia – üleüldse tuleb veelgi rohkem kodus koristada. Peaasi, et Elli nahk hulluks ei läheks, kuigi hetkel juba hakkab dermatiit endast taas märku andma. Kui teil on küsimusi või jätsin miskit rääkimata, siis andke märku!
Kuidas aga teil antud teemaga kokkupuuted on? Mis on teid aidanud või hoopiski olukorra hullemaks teinud? Kust abi olete saanud? Kellel on samuti tolmulesta vastu allergia, jagage veel nippe, trikke, mida minagi saaksin kasutada!
Kirjuta oma kommentaar