Raamat “Asjadest lahtilaskmise kunst”

Mulle meeldivad raamatud, mis annavad mulle midagi uut ja huvitavat. Seekord siis jõudis mu kätte Kaisa Lattu raamat “Asjadest lahtilaskmise kunst”, mis räägib minimalistlikust eluviisist – kuidas vähem tarbida ja omada. Toon teieni autori mõtted, mis on ka minu jaoks olulised ja mida järgides tulekski enda elu elada. See ei tähenda midagi äärmuslikku aga äkki saate mõtteid, mida ka enda elus kasutama hakata!

Minimalism on eluviis, milles tuleks kasutada kergemaid teid ja vähem asju, et luua maksimaalne tulemus. See on teekond, mis tähendab kõigest ebaolulisest lahtilaskmist ja vaid olulisemale enda elus ruumi teha. Oma ja osta vähem ning koge elus rohkem!

Tunnen ise pidevalt, et asjad ahistavad mind. Näiteks ei meeldi mulle kohe üldse, kui näiteks elutoas-köögis on liiga palju asju silmale nähtavalt, et kui kummutil või köögikapil on asjad, mis tegelikult sinna ei kuulu, maas vedelevad laste mänguasjad, nurgas seisavad sahvrisse viimist ootavad asjad. Kõik selline silmnähtav pudi-padi ajab mind närvi ja muudab mu ärevaks, mis lõppeb muidugi korrastamise ja koristamisega, aga siis ma tunnengi, et ma pean asjadest lahti saama ja neid ära viskama/andma. Tunnen, et mida vähem on meil kodus asju, seda lihtsam on kodu korras hoida, seda vähem peab koristama ja seda vähem olen ma närviline. Kes veel nii tunneb? Seega ongi meil kodus suhteliselt vähe mööblit ja üldse asju, et niiöelda polekski ruumi, kuhu asju ladustada.

Räägime ostmisest! Mu õde õpetas mulle kunagi sellise põhimõtte, et kui sa tõesti midagi väga tahad endale osta, siis “sleep on it” ehk jäta esialgu ostmata ja kui järgmisel päeval see asi ikka kummitab peas, siis mine osta ära. Olen seda asju soetades meeles pidanud ja nii ka teinud. Samas ei osta ma ka kunagi midagi väga kallist (mõtlen eelkõige riideid ja jalanõusid) ja seega pigem vajalikku ja tõesti asju, mida kasutan ja kannan. Mu käsi ausalt ei küündi ostma 100-euroseid teksaseid või mõttetuid ühe-õhtu-kleite, sest ma olen praktilise mõtlemisega. “Mis siis, kui näiteks lastega kuskil külas olles mingi õnnetuse läbi tuleb uutele teksastele vildikaplekk, mis enam maha ei tule?”, “Millal ma veel pärast seda ühte peoõhtut selle kleidi selga panen?” – minu peas käivad enne ostu tegemist praktilised küsimused. Riideid ostes mõtlen tihti “Kas saan seda riideeset ka tööl kanda?” küsimuse üle. Tihti ostan riideid üldse teiseringipoodidest ja olen ka selle üle uhke, kui saan täiesti korralikud teksad 3.80 eest. Pigem on mul just siis kahju, kui neile mingi plekk peaks peale tulema :D

Asjad on kasutamiseks! Etiketi õpetajast on meelde jäänud mõte, et kui omad kristallpokaale, siis joo nendest kasvõi igal õhtul. Mis rõõmu need pakuvad, kui lihtsalt vitriinkapil seisavad. Asjad on kasutamiseks. Mis siis, kui need katki lähevad! Ka KonMari põhimõtte juures oli sama mõte nende nn koduriietega – kandke ka kodus teile rõõmu pakkuvaid riideid ehk neid, mida kannaksid ka kodust lahkudes teiste silme all. Pigem kanna riided ribadeks, kui et hoiad neid kapis ja nimetad neid “linnariideteks”. Siinkohal tuleb kohe meelde see, et laste puhul kasutatakse tihti sõna “linnariided”. Ehk siis need, mida vanema mõistes muidu selga ei panda, vaid linna minekuks. Minu lastel neid ei ole. Erkil on olemas näiteks paar teksapükse, mida kannab ta tõesti vaid siis, kui oleme kuskile sünnipäevale, linna või muusse viisakamasse kohta minemas ning kuhu vabaajariietes ei ole sobilik minna. Loomulikult on tal ka ka mõni triiksärk ja Ellil paar pidulikumat kleiti aga ma ei hoia lastele eraldi niiöelda linnariideid või -jalanõusid, et mida muus olukorras selga panna ei tohi. Ega kodus ju laps niikuinii triiksärgiga ega peokleidiga ringi ei jookse. Lastel on samas olemas mõlemal ka korralik jope, millega kodushoovis ringi ei joosta ja millega saab siis “linna” minna aga ma tõesti lasen lapsel olla laps ja mässata ja teha. Samuti õpetan neid oma asjadest loomulikult lugu pidama ja neid väärtustama aga sellest olenemata ma ei pahanda nendega ega ole ise pettunud, kui näiteks pluus mustaks saab või plekk peale tuleb. Selleks on ju mul sapiseep, käed ja õnneks ka pesumasin.

“Oma vähem, mitte ära organiseeri rohkem!”
/Kaisa Lattu/

Kodu ei ole ladu! Ärge kuhjake enda kodus olevaid kappe, riiuleid ja muid panipaikasid asju täis. Teil ei ole tõesti vaja neid kuut voodipesukomplekti, 20 käterätikut, riideid, mida salenemise puhul alles hoiate, ulmelist kuivainete või puhastusvahendite varu. Mu vanaisa on selline, kes hoiab asju alati “igaks juhuks alles”, sest “äkki läheb kunagi tarvis”. Kui läheb tarvis, siis minge ostke see endale! Hoidke kodus alles võimalikult vähe asju ja neid, mida reaalselt kasutate! Mul on tõesti “haigus” asju ära visata ja alatihti Toomas kurjustab minuga, et ma viskasin jälle midagi ära! Aga mida pole siiani vaja läinud, siis ei lähe seda ka edaspidi vaja. Ja kui läheb, siis muretsen sellepärast siis!

“Me ei vaja rohkem ruumi, vaid vajame vähem asju!”
/Kaisa Lattu/

Kõigil on koguaeg kiire! Nagu autor ütleb, et kui kellelgi on kiire, siis istugu maha ja oodaku, kuni kiire üle läheb! Aeg ei jää kunagi seisma ja meil ei teki päeva rohkem tunde või minuteid. Kui teil on koguaeg kiire või millegagi tegelemiseks jääb ajast puudu, siis tuleb see aeg lihtsalt võtta. Pange prioriteedid paika ja leidke vajaliku jaoks aega, kui see teile ka tõsiselt rõõmu teeb ja te seda teha tahate. Muul juhul öelge asjale EI ja ärge kulutage enda energiat asjale, mis teile midagi ei anna. Ja kui teil on vaja enda päeva rohkem aega juurde teha, siis lugege mu varajase ärkamise postitust – ehk saate motivatsiooni olulised ja hingelähedased asjad varajasse hommikusse lükata – siis on küll aega!

Elu sotsiaalmeedias! Viltu vaadatakse inimestele, kellel pole Facebooki. Ma ei tea küll miks! Arvatakse, et kui sind pole Facebookis, siis sind pole olemas, aga ma arvan, et see just annab päris palju inimesele juurde, kui ta ei ole sotsiaalmeedias nii tegus kui teised, ja ei jaga terve maailmaga enda elu privaatasju. Kuna aga mina pean blogi ja seega haldan sellega seoses nii blogi Facebooki lehte kui ka igapäevaselt olen pildis Instagramis, siis mina endale seda lubada ei saa, et sotsiaalmeedias ei figureeri. Küll aga olen ma uue aasta puhul võtnud endale väljakutse tühjendada enda Facebooki sõbralist minimaalse arvu peale (137lt 74le), samas kustutasin telefonist Facebooki Messengeri rakenduse ja kasutan Facebooki äppi töövälisel ajal vaid siis, kui tõesti midagi blogiga seonduvat on vaja telefoni kaudu teha. Mul ei ole juba pea aasta aega Messengeri teavitused sees olnud ja seega nägin alati sissetulevaid kirju vaid siis, kui äpi ise avasin aga tundsin nüüd aasta lõpus, et see kuidagi kontrollib nagu mu elu. Koguaeg on vajadus telefon kätte võtta, nagu ootaks iga kord ekraanilukku maha võttes lotovõitu. Kas teadsite, et sellisele asjale on eraldi kohe mõiste – nomofoobia? Telefonita jäämise hirm.

“Parim kingitus on aeg ja tähelepanu!”
/Kaisa Lattu/

Et üldse telefon ei saavutaks kontrolli meie elus, peab selleks ise teadlikult kohal olema. Tõmbasin telefoni äpi Quility time, kuna mulle lihtsalt pakkus huvi, mitu korda päeva jooksul ma telefonilukku maha võtan ja kui kaua ma päevas telefoni kasutan. Hea enda jälgimiseks ja kontrollimiseks. Olen maha võtnud ka kõikvõimalikud teavitushelid – sees on vaid telefonihelin (kuna esialgselt selleks ju telefon loodud on) ja WhatsApp teavitusheli (kuna selle kaudu suhtleme Toomasega ja tõesti see suhtlus on mulle kõige olulisem).

Samas on väga oluline igakuiselt tühjendada ka oma telefoni kõiksugustest asjadest, mis sinna on kuu jooksul kogunenud. Mina olen üritanud iga kuu alguses eelmise kuu pildid ja failid ära kustutada ja arvutisse tõmmata, kui neid peaks vaja minema. Oluline on aga ka arvutisse ümber kandes asjad ära sorteerida ja alles jätta vaid vajalikud, mitte lihtsalt kogu kupatus ühest kohast teise tõmmata. Siinkohal võiksin aga sellel teemal hoopis pikemalt rääkida aga sellest teine kord!

“Asjadest lahti laskmine on väga raske,
aga nendest vaba olemine nii ilus!”
/Kaisa Lattu/